Elatisabisüsteemi pimekoht: kuidas riik tekitab heausksele vanemale topeltkohustuse

• Kui riigi nõue viib kohustatud vanema maksevõime piirini, ei kaitse see pikemas perspektiivis last.
• Õigusriik ei saa ehitada süsteemi eeldusele, et iga kohustatud vanem on pahatahtlik.
• Kas riik kaitseb last või kaitseb ta oma regressinõuet?

Eestis on juba aastaid kehtinud elatisabisüsteem, mille eesmärk on üllas: kaitsta last olukorras, kus üks vanem ei täida oma ülalpidamiskohustust. Riik maksab lapsele elatisabi kuni 200 eurot kuus ning nõuab selle hiljem kohustatud vanemalt tagasi. Eesmärk on kaitsta lapse õigusi, kuid praktikas on tekkinud olukord, kus sama süsteem võib tekitada topeltkohustuse – ka heausksele vanemale, kes täidab kehtivat kohtuotsust, kirjutavad advokaadibüroo Lepmets & Nõges advokaat Kristel Vaino ja jurist Laura Liset Keerov.

Küsimus ei ole pahatahtlikus võlgnikus, vaid süsteemis, mis ei arvesta tegelikke olukordi ning mille formaalne rakendamine võib viia sisuliselt karistusliku tulemuseni. Ja siit kerkibki ebamugav küsimus: kas võlgnik polegi inimene?

Kohtumenetlusaegset elatisabi makstakse juhul, kui kohtus on algatatud elatise nõude menetlus ning selle kohta on olemas kohtumäärus. Riik maksab lapsele kuni 200 eurot kuus maksimaalselt 150 päeva.

Seejärel, kui kohus mõistab elatise välja, läheb elatisabi ulatuses nõue riigile üle (n-ö tagasinõue ehk regressinõue). Riik nõuab makstud elatisabi tagasi kohustatud vanemalt ehk võlgnikult. Teoorias on see loogiline süsteem: riik maksis ajutiselt lapsele elatist ja soovib raha tagasi saada. Probleem tekib aga siis, kui kohus mõistab sama aja eest, mil riik juba maksis elatisabi, tagasiulatuva elatise välja ja kohustatud vanem maksab selle ära või on selle kohtuotsuse alusel ära maksnud. Samal ajal nõuab sotsiaalkindlustusamet (SKA) sellesama perioodi eest eraldi, et elatisabi riigile tagasi makstaks. Tekib olukord, kus üks ja sama periood tekitab kaks kohustust ning võlgnik peaks justkui maksma topelt.

SKA lähtub seadusest: elatisabi maksti, kohus mõistis elatise välja, nõue läks makstud elatisabi ulatuses elatisabi saajalt riigile üle ja järelikult tuleb raha tagasi maksta. Kuid vastuseta jääb küsimus: mis saab siis, kui kohustatud vanem on juba sama perioodi eest kohtuotsuse alusel maksnud või maksab seda jooksvalt osade kaupa?

Kui kohustatud vanem jätab kohtuotsuse täitmata, riskib ta täitemenetlusega. Maksmata ei saa ta jätta ka riigi nõuet, sest riskib sel juhul samuti täitemenetlusega.

Kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik. Seda ei saa omal algatusel muuta. Elatiseasjad jõuavad kohtusse tavaliselt konfliktide tõttu ning seepärast ei saa eeldada, et vanemad makstavaid summasid hiljem omavahel rahumeelselt korrigeerivad. Kohtuotsuses on selgelt kirjas, kuidas ja mis perioodi eest elatis on välja mõistetud, ning vanem ootab kohustatud vanemalt selle täielikku täitmist. Ta ei pruugi aktsepteerida asjaolu, et osa nõudest on üle läinud riigile, kuna tema lähtub kohtuotsusest. Kui kohustatud vanem jätab kohtuotsuse täitmata, riskib ta täitemenetlusega. Maksmata ei saa ta jätta ka riigi nõuet, sest riskib sel juhul samuti täitemenetlusega. Häid valikuid sisuliselt ei ole.

Ka kohtupraktika ei ole siin heauskse võlgniku poolt. Kohtupraktikas on viidatud seisukohale, et riigi nõue ei ole õigusvastane juhul, kui elatisabi maksmine oli seaduslik ning nõude ülemineku eeldused olid täidetud. Kuid see käsitlus ignoreerib sisulist probleemi: kohustatud vanem võib olla juba täitnud sama perioodi kohustuse kehtiva kohtuotsuse alusel. Seega ilmneb siin süsteemne vastuolu: riigi nõue vs. kohtuotsus. Riik ei arvesta siinkohal faktilist olukorda ega kaalutle selle otsuse proportsionaalsust.

Tekib olukord, kus last kasvatav vanem on saanud elatisabi ning saab nüüd kehtiva kohtuotsuse alusel ka tagasiulatuva elatise – last kasvataval vanemal on topeltkasud sees. Samal ajal nõuab riik selle summa kohustatud vanemalt tagasi, mistõttu kogu rahaline koormus langeb ühele vanemale, kes kannab topeltkahju. Tegu pole üksikjuhtumiga, vaid regulatsioonilüngast tuleneva süsteemse riskiga.

Siit tekibki küsimus: kas võlgnik ei olegi inimene ja tema põhiõigused ei peaks olema kaitstud? Jah, muidugi on palju elatisvõlgnikke, kes on pahatahtlikud ning eiravad ka kehtivat kohtuotsust. Samas ei saa jätta seismata nende eest, kes kohtuotsust täidavad. Elatisehagiga kohtusse jõudmise asjaolud ei ole alati mustvalged. Tihtipeale on olukordi, kus tegelikult kohustatud vanem osaleb lapse ülalpidamises, aga teine vanem läheb sellegipoolest kohtusse elatist nõudma. Kui kohustatud vanem tõendab, et on andnud ülalpidamist kasvõi mingis osas või et laps viibib temaga iga kuu märkimisväärse aja, mõistab kohus elatise välja nende asjaolude põhjal ning seaduses ettenähtud elatise arvutamise korra järgi. Olgu taustal mistahes asjaolud, õigusriigi põhimõtete rikkumine ei ole aktsepteeritav.

Haldusmenetluse üldpõhimõtete järgi peab haldusorgan tegutsema proportsionaalselt.

Seega kui kohustatud vanem täidab kohtuotsust ja maksab tagasiulatuvat elatist vastavalt otsusele, võib riigi tagasinõude automaatne rakendamine olla ebavajalik, ebamõistlik ja sisuliselt karistuslik. Inimesel peab olema võimalik mõista oma kohustuste ulatust. Praeguses süsteemis kohtumenetluses enamasti elatisabi tasaarvestust ei arutata, kumbki menetlusosaline ei saa seda küsimust lahendada ja tõenäoliselt keegi ka ei mõtle sellele kohtumenetluse käigus. Kui SKA nõuab hiljem raha tagasi, peab kohustatud vanem võimaliku topelt maksmise vältimiseks alustama uusi vaidlusi. Need võivad olla näiteks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi nõude riigile ülemineku tõttu või vaidemenetlus SKAga haldusmenetluses või halduskohtus. Seega ei ole tegu õigusselge ega ennustatava süsteemiga.

Lapse huvid hõlmavad stabiilset ja jätkusuutlikku ülalpidamist, vanematevahelise konflikti vähendamist ning mõlema vanema majandusliku võimekuse säilitamist.

Muuhulgas kahjustab see laste tegelikke huvisid. Lapse huvid ei seisne üksnes ühekordses raha laekumises. Lapse huvid hõlmavad stabiilset ja jätkusuutlikku ülalpidamist, vanematevahelise konflikti vähendamist ning mõlema vanema majandusliku võimekuse säilitamist. Kui riigi nõue viib kohustatud vanema maksevõime piirini, ei kaitse see pikemas perspektiivis last, vaid suurendab ebastabiilsust. Paradoks seisneb selles, et riik, kelle eesmärk on kaitsta lapse huve, võib oma tagasinõude praktikaga vähendada kohustatud vanema maksevõimet, suurendada kohtuvaidlusi, tekitada lisakulusid ja seeläbi ohustada jooksva elatise laekumist.

Regressist ei tohi saada eesmärk omaette. Õigusriik ei saa toimida automaatpiloodil. Haldusmenetluse üldpõhimõtted nõuavad proportsionaalsust ja kaalutlemist.

Kohtumenetlusaegne elatisabi süsteem kehtib vähemalt 2017. aastast. Ei ole usutav, et kirjeldatud olukord on üksikjuhtum. Probleem seisneb selles, et seadus ei sätesta selget mehhanismi olukorraks, kus kohus mõistab sama perioodi eest tagasiulatuva elatise, puudub automaatne tasaarvestusmehhanism ning kohtul või SKA-l pole kohustust seda küsimust enne riigipoolse regressinõude esitamist lahendada.

Praegune süsteem eeldab, et võlgnik peab ise navigeerima haldus- ja tsiviilmenetluse ristumiskohas ning vajaduse korral algatama uusi kohtuvaidlusi või juhtima niigi pingelises olukorras kohtu tähelepanu elatisabi maksmise faktile. Kõik riskid ja vastutus on jäetud kodaniku kanda, aga see ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega.

Kui elatisabi süsteem on loodud lapse kaitseks, siis ei tohi selle rakendamine kahjustada heauskse vanema põhiõigusi.

On tõsi, et paljud elatisvõlgnikud jätavad oma kohustused täitmata pahatahtlikult. Kuid õigusriik ei saa ehitada süsteemi eeldusele, et iga kohustatud vanem on pahatahtlik. Heauskne vanem, kes täidab kohtuotsust, ei tohi sattuda olukorda, kus ta peab ühe perioodi eest maksma kaks korda lihtsalt seetõttu, et riigi menetlused omavahel ei suhtle. Kui elatisabi süsteem on loodud lapse kaitseks, siis ei tohi selle rakendamine kahjustada heauskse vanema põhiõigusi, vähendada lapse pikaajalist majanduslikku turvalisust, süvendada konflikte ja tekitada õigusselgusetust.

Õigusriigis ei tohiks kehtida süsteem, kus seaduse formaalne kohaldamine loob sisuliselt ebaõiglase ja ebaproportsionaalse tulemuse. Küsimus ei ole selles, kas last tuleb kaitsta. Loomulikult tuleb.

Küsimus on, kas riik on valmis tunnistama, et kohtumenetlusaegse elatisabi regulatsioon vajab täpsustamist, vältimaks topeltkohustuse tekkimist, ja selle nimel ka tegutsema. Ja veel teravam on küsimus: kas riik kaitseb last või kaitseb ta oma regressinõuet?

Mida oleks võimalik muuta?

Riigil on mitu võimalikku lahendust.

• Sätestada selgesõnaliselt, et kui kohus mõistab ühe ja sama perioodi eest tagasiulatuva elatise ja see on täidetud, tuleb riigi nõuet vastavalt vähendada.
• Luua automaatne tasaarvestusmehhanism SKA ja kohtumenetluse vahel või luua alus, esitamaks nõuet vanemale, kes kohtumenetluse perioodil sai lapse eest elatisabi.
• Anda SKA-le selge kaalutlusnorm, mis võimaldab sellises olukorras nõudest loobuda.
• Kohustada kohut elatise tagasiulatuvat osa määrates arvestama juba makstud elatisabi.

Käesolev artikkel ilmus 15. märtsil 2026. a ajalehes Postimees.