Käesoleva aasta aprillikuus jõudis avalikkuseni politseiametnikele välja töötatud juhend, milles sätestatakse täpselt, kui suuri trahve peavad politseinikud määrama ühe või teise liiklusrikkumise eest. Juhendi kehtestanud politsei- ja piirivalveameti hinnangul teenib juhend eelkõige õigusselguse eesmärki. Juhend on seejuures ka põhjalik – sisaldab isegi õpetussõnu, mille saatel peaks trahvikirjutamine kulgema veelgi eesmärgipärasemalt.
Esialgu tuleb politseinikel juhendijärgsed õpetussõnad paraku küll pähe õppida või paberilt maha lugeda, kuid tulevikus võiks kaaluda ka nende salvestamist infokandjale, millelt saaks neid ühe nupuvajutusega esitada ka kõige kidakeelsem ametnik. Koostöös näiteks mõne erakonnaga võiks juhendist isegi valmida meeldejääv viisijupp. Politsei- ja piirivalveameti vaatenurgast on raske leida argumente, miks peaks operatiivsõiduki autoraadios valitsema trahvikirjutamise ajal vaikus. Nähtavalt pole trahvikirjutamine enamat kui mehhaaniline töö ning teadupärast kulgeb viimane laulu saatel oluliselt ladusamalt.
Riigikassa täitmisel ei ole seejuures raisata mitte ühtegi sekundit, sest praegusest olukorrast tingitud politseiametnike reakoosseisu puudus ei rahulda juba ammu mitte kedagi. Rohkem trahve tähendaks aga rohkem raha, mis omakorda võimaldaks ametisse nimetada rohkem politseinikke, kes saaksid seejärel kirjutada veel rohkem trahve. Sedavõrd ülla tulemuseni jõudmine ei saagi olla kerge, kuid tundub, et nüüdseks on lahendus ikkagi leitud – politseiametnike kaalutlusõigus trahvide määramisel tuleb redutseerida nullini. Võlu peitubki ju lihtsuses. Kui selline lihtsus on ka juriidiliselt korrektne, siis milles küsimus. Paraku tuleb nentida, et politsei- ja piirivalveameti poolt liiklusrikkumiste hinnasildistamine on kõike muud kui juriidiliselt korrektne.
Enamik liiklusrikkumisi on tõepoolest väärteod, mille kohtuväliseks menetlejaks on just politsei- ja piirivalveamet. Tähelepanelik lugeja märkas eespool ka kerget sarkasmi, kuid mitmetimõistetavuse välistamiseks – trahvikirjutamine tähendab tegelikkuses siiski igal juhul enamat kui mehhaanilist tööd. Politsei poolt trahvide määramine tähendab väärtegude kohtuvälist menetlemist, täpsemalt väärtegude kohtuvälist lahendamist. Väärtegude kohtuväline lahendamine on aga õigusemõistmine ja seda kõige otsesemas mõttes. Ametnikud, kelle ülesandeks on väärteoasjades isikutele siduvate otsuste tegemine, etendavad nimetatud ülesande täitmisel sisuliselt kohtuniku rolli.
Nii peavad sellised ametnikud olema erapooletud, kasutama õigesti neile seadusega antud kaalutlusõigust ja tõlgendama väärteomenetluses kõrvaldamata jäänud kahtlusi menetlusaluse isiku kasuks, arvestama asja lahendamisel kõiki olulisi asjaolusid jne. Loetelu võiks veel jätkata, kuid lakooniliselt saab selle siiski taandada ühele õigusriigi alustalale – iga riigiametnik, ka väärteo kohtuväline lahendaja, peab oma tegevuses igakülgselt järgima seadust. Just üksnes seadus sätestab ka need piirmäärad, mille raamidesse peab jääma ühe või teise rikkumise eest määratav karistus. Tegemist on üleriigilist tähtsust eviva kriminaalpoliitilise otsusega, mille langetamise pädevus on riigikogul, mitte politsei- ja piirivalveametil.
Väärteo kohtuväliselt menetlejalt kõnealuse juhendi järgimise nõudmine tähendab seda, et kohtuvälisele menetlejale seadusega antud kaalutlusõigust piiratakse seadusest oluliselt alamalseisvama õigusaktiga. Lisaks asjaolule, et kehtivas õiguses puudub volitusnorm sellise sisuga akti kehtestamiseks, ei saa mööda vaadata ka kõnealuse akti otsestest mõjudest.
Kehtestatud juhendi kohaselt lausa välistatakse mitmete igati mõistlike ja õigusriiki iseloomustavate õigusnormide rakendamine. Nii kaotab juhendis nimetatud liiklusrikkumiste kontekstis igasuguse tähenduse seadusandja poolt spetsiaalselt vähetähtsate rikkumiste menetlemiseks ette nähtud hoiatamismenetlus. Piltlikult öeldes – mis siis, et kiirushoidik oli seatud lubatud kiirusele ning tee oli järsu languga – 1 km/h üle lubatu tähendab vähemalt 40 euroni ulatuvat rahatrahvi ning kõikvõimalikud põhjendused ja vabandused võib adresseerida kohtule.
Kohtutega seoses ei saa jätta märkimata, et juhendis sätestatud karistusmäärad on suuresti vastuolus ka kohtupraktikas omaks võetud karistuse mõistmise põhimõtetega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, mida tuleb seejärel korrigeerida lähtuvalt konkreetse rikkuja süü suurusest ning üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest. Kehtestatud juhendi järgi tuleb kohtuvälisel menetlejal seevastu võtta nii mõnegi rikkumise puhul karistuse mõistmisel lähtepunktiks aga sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületav karistusmäär ning üld- ja eripreventiivsete kaalutluste teostamisest pole juttugi.
Teisisõnu – tehaksegi trahv, mis on kohtupraktikaga vastuolus, ning vastuolu kõrvaldamiseks viidatakse stoilise rahuga jällegi võimalusele pöörduda kohtusse. Tõsi, teoorias on kohtusse pöördumise võimalus tõesti olemas. Praktikas eeldab kohtutee pahatihti aga ressursse, mis ei pruugi olla käepärast ka majanduslikult paremal järjel olevatel isikutel.
Praktiseeriva juristi seisukohalt on politsei- ja piirivalveameti uus võluvits kahtlemata teretulnud – veel rohkem ebaõiglust tähendab veel rohkem tööd. Õiguskuuleka kodaniku seisukohalt on heade sõnade leidmine aga keeruline, kui mitte võimatu. Karistusregistrist on vägisi kujunemas justkui riiklik tutvumisportaal, milles peab olema kasutajakonto igal eestlasel. Kuivõrd kasutajakonto omamine karistusregistris on aga tasuline, siis ei maksa imestada, miks tekitab avalikult rahakitsikusse uppumist tunnistava politseipatrulli kohtamine hirmu, mitte turvatunnet. Olgu pealegi, et muu ühiskond keskendub muudatuste elluviimisel juba pikemat aega reaktiivsete meetmete asemel just proaktiivsetele meetmetele – politsei ujub sirge seljaga vastuvoolu. Karistada saavad kõik, keda on vähegi võimalik karistada. Karistada saavad ka karistajad, kes ei ole teisi piisavalt karmilt karistanud. Trahviriik on lõpuks ometi täiuslik.
Arvamuslugu on avaldatud ajalehe Postimees arvamusrubriigis 14. mail 2014. a.