Seadus kaitseb kiusaja õigust haridusele. Kes kaitseb kiusatu oma?
Koolikiusamise teema puudutab mind ennast väga isiklikult. Käisin koolis 1990. aastatel ja minu perekonnanimi oli toona Jänes. Sellest, prillidest ja jooksurajal viimaseks jäämisest piisas, et narrimiseks materjali jätkuks. Ei lohutanud ka see, kui mulle öeldi, et kiusatakse ikka siis, kui inimene sulle meeldib ja selleks, et tähelepanu saada.
Kõige valusamad ei olnud aga alati teiste laste kommentaarid. Kui õpetaja ütles klassi ees „Noh, Jänes, hüppa tahvli ette“, andis ta kõigile mõista, et minu arvel võib nalja teha. Lõpuks muutus olukord nii talumatuks, et vahetasin kooli. Uues koolis kiusamist enam ei olnud, kuigi olin täpselt sama laps, sama nime ja samade prillidega. Koolivahetus aitas, aga õiglane see ei olnud. Kõige kurvem on, et aastakümneid hiljem on see sageli endiselt ainus toimiv lahendus: kiusaja jääb, kiusatav lahkub ja probleem on justkui lahendatud. Aga miks peab lahkuma laps, kellele liiga tehti, mitte see, kes talle liiga tegi?
Numbrid ei muutu. Aga kes vastutab?
PISA 2025 uuringu järgi kogeb vähemalt paar korda kuus kiusamist 27% Eesti 15-aastastest õpilastest. OECD keskmine on 20%. See tähendab, et rohkem kui iga neljas Eesti õpilane puutub regulaarselt kokku kiusamisega. Kiusatavate osakaal on püsinud kaheksa aastat peaaegu muutumatuna: sama pilti näitasid nii 2018., 2022. kui ka 2025. aasta PISA uuring ning ka teised Eesti uuringud näitavad viimastel aastatel vaid väikeseid kõikumisi. PISA kiusamise indeksi järgi on olukord 2018. aastaga võrreldes isegi halvenenud.[1] Kaheksa aastaga on koostatud programme, kontseptsioone ja tegevuskavasid, kuid numbrid ei ole liikunud.
Me räägime kiusamise põhjustest, ennetusprogrammidest, tugispetsialistide puudusest ja õpetajate ülekoormusest. Kõik need teemad on olulised. Aga minu hinnangul räägime liiga vähe ühest küsimusest: mis saab siis, kui kool teab kiusamisest, lapsevanem on korduvalt abi palunud, kuid kiusamine jätkub?
Advokaadina puutun kokku olukordadega, kus vanemad on kooliga suhelnud nädalaid või isegi kuid. Toimuvad kohtumised, kirjutatakse e-kirju, kaasatakse klassijuhataja, sotsiaalpedagoog ja juhtkond. Ja vahel kaasatakse kohtumisele ka advokaat. Probleemiga justkui tegeletakse. Aga laps läheb järgmisel hommikul tagasi samasse klassi, kus teda alandatakse, tõugatakse või tõrjutakse. Probleemi lahendamiseks soovitatakse mõnikord hoopis kiusataval teistest eemale hoida, konflikte vältida või oma käitumist muuta. Sisuliselt pannakse lapsele kohustus vältida olukordi, mida ta ise ei ole põhjustanud. Kui kiusamine jätkub, siis ei ole probleem lahendatud. Ükskõik, kui palju koosolekuid on peetud.
Kiusamine ei lõpe enam koolikellaga
Kui mind kiusati, lõppes see koolipäevaga. Kodu oli koht, kus sain puhata. Tänasel lapsel seda kohta sageli ei ole. Kiusamine jätkub õhtul ja öösel kübermaailmas ning pilt või video võib jõuda minutitega kogu klassi ette. PISA uuris 2025. aastal esimest korda ka küberkiusamist: seda koges 9,9% Eesti 15-aastastest. Tehisaru on andnud kiusajatele uued vahendid. Meedias oli hiljuti artikkel 9-aastasest tüdrukust, kelle näo olid klassikaaslased tehisaru abil hobuse näoga kokku sulatanud. Laps ei tahtnud mitu päeva kooli minna.[2] Selliseid pilte on lihtne teha, kuid võimatu tagasi võtta.
Siin peitub ka õiguslik probleem. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab kooli tagama õpilase turvalisuse tema koolis viibimise ajal.[3] Sõna „kiusamine“ seaduses ei esinegi, küberkiusamisest rääkimata. Nii jääb sageli ebaselgeks, kas klassikaaslaste õhtune kiusamine vestlusgrupis on kooli asi. Minu hinnangul on, sest kiusaja ja kiusatav kohtuvad järgmisel hommikul samas klassiruumis ning just seal kiusamise tagajärjed avalduvad. Kuid seda ei tohiks jätta iga kooli enda tõlgendada.
Lapsevanemale on siin üks praktiline soovitus: salvestage sõnumid, postitused ja kuvatõmmised. Ilma tõenditeta on hiljem raske nii koolilt kui ka politseilt midagi nõuda.
Seadus kohustab kooli last kaitsma, mitte üksnes koosolekuid pidama
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab kooli tagama õpilase vaimse ja füüsilise turvalisuse. Kool peab rakendama abinõusid vägivalla ennetamiseks, tagama õppepäeva jooksul järelevalve ning reageerima turvalisust ohustavatele olukordadele. Need ei ole soovitused ega hea tahte avaldused. Need on seadusest tulenevad kohustused.
Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohus. 2024. aasta otsuses Biba vs. Albaania rõhutas kohus, et haridusasutusel on põhimõtteliselt kohustus teha õpilaste üle järelevalvet kogu aja, mil nad on kooli hoole all, sealhulgas vahetundides, ning et kooli vastutus distsipliini eest hõlmab ka õpilaste omavahelisi suhteid. Albaania rikkus kohtu hinnangul konventsiooni, sest kannatanud laps ei saanud riigisiseselt tõhusat kaitset.[4]
See ei tähenda, et kool saaks garanteerida, et ükski laps ei ütle kunagi teisele halvasti. Küll aga tähendab see, et teadaoleva ja korduva kiusamise korral peab kool tegutsema sisuliselt, mitte piirduma formaalsete sammudega. Koolil on kasutada erinevad tugi- ja mõjutusmeetmed. Vajaduse korral tuleb kaasata lapsevanemad, tugispetsialistid ja lastekaitse. Kui lapse heaolu on ohustatud, on õpetaja ja tugispetsialist lastekaitseseaduse järgi kohustatud sellest teatama kohalikule omavalitsusele.[5] Ka kiusav laps võib vajada abi, sest lastekaitseseaduse järgi on abivajav laps ka see, kelle käitumine ohustab teiste heaolu.
Seega ei ole küsimus tingimata selles, kas kiusajat on piisavalt karistatud, vaid selles, kas kool on teinud kõik mõistlikult vajaliku, et kiusamine lõppeks. Liiga sageli hinnatakse kooli tegevust selle järgi, mida kool on teinud, mitte selle järgi, kas laps saab jälle minna hommikul kooli ilma hirmuta.
Kiusaja jääb kooli. Kiusatud laps otsib uue kooli
Siin peitub minu hinnangul üks Eesti koolisüsteemi valusamaid vastuolusid. Õppimiskohustuslikku õpilast ei saa koolist välja arvata üksnes seetõttu, et ta oma käitumisega ohustab teiste turvalisust või rikub korduvalt kooli kodukorda. See on mõistetav: ka halvasti käituval lapsel on põhiseaduslik õigus haridusele. Aga kelle ülesanne on sel juhul tagada, et ülejäänud lapsed saaksid turvaliselt õppida?
Kuid õigus haridusele ei tähenda õigust õppida just selles koolis ja selles klassis. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et õigus haridusele ei anna tingimata õigust konkreetsesse õppeasutusse ega välista distsiplinaarmeetmeid, sealhulgas õpilase ajutist või alalist kõrvaldamist koolist, kui meede on proportsionaalne. Kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada, kas õpilasele on tagatud hariduse jätkumine, ja kolmandate isikute, näiteks teiste õpilaste, õigustega.[6] Eesti seadus on siin rangem, kui konventsioon nõuab: õppimiskohustuslikku õpilast ei saa koolist välja arvata ning ajutist õppes osalemise keeldu saab kohaldada kuni kümme õppepäeva poolaasta jooksul. Ma ei poolda kiusajate kergekäelist koolist eemaldamist. Kuid raskete ja pikalt kestnud juhtumite puhul peaks seadus andma viimase abinõuna võimaluse, et teise kooli peab minema kiusaja, mitte et see jääb ainsa lahendusena kiusatava pere kanda.
Praktikas jätkab kiusaja sageli samas klassis, kuid kiusatava vanemad hakkavad otsima uut kooli, sest muud võimalust nad enam ei näe. Mõistan neid vanemaid täielikult: kui laps nutab hommikuti, kardab kooli minna või tema vaimne tervis halveneb, ei saa nõuda, et pere ootaks lõputult kooli lubaduste täitumist.
Tema peab jätma maha oma kooli, sõbrad ja harjumuspärase keskkonna. Võib-olla hakkab ta iga päev senisest oluliselt pikemat kooliteed käima. Võib-olla ei ole soovitud uues koolis üldse vabu kohti. Ja koolivahetus ei ole imerohi: koolipsühholoog Karmen Maikalu on hoiatanud, et laps võib kogeda, et ta põgenes, mitte ei saanud tuge ja õiglust.[7]
Samal ajal jääb laps, kelle käitumine kogu olukorra põhjustas, oma senisesse klassi. Nii kannab kiusamise kõige nähtavama tagajärje sageli see, keda kiusati, mitte see, kes kiusas.
Lastekaitseseadus nõuab, et last puudutavates otsustes seataks esikohale tema huvid.[8] Mul on raske näha, kuidas vastab kiusatud lapse huvidele olukord, kus tema peab lahkuma, sest täiskasvanud ei suutnud tema turvalisust tagada.
Koolikiusamine ei ole lihtsalt „laste omavaheline asi“
Koolis kiputakse vahel nimetama kiusamiseks käitumist, mida väljaspool kooli käsitleksime märksa tõsisemalt. Kui üks inimene lõhub teise telefoni, räägime kahju hüvitamisest. Kui kedagi lüüakse, räägime vägivallast. Kui inimest järjepidevalt alandatakse, ähvardatakse või tema kohta levitatakse teadlikult valeväiteid, võib tegemist olla isikuõiguste rikkumisega. Miks peaks samasugune käitumine muutuma vähem tõsiseks üksnes sellepärast, et see toimub koolimajas?
Loomulikult tuleb arvestada laste vanuse ja arenguga ning iga konflikt ei ole kiusamine ega iga vahejuhtum süütegu. Kuid lapse vanus ei muuda teisele tekitatud kahju õiguslikult tähtsusetuks ega vabasta kooli vastutusest. Küsimus ei ole laste kriminaliseerimises, vaid selles, et lapse õigused ja turvalisus ei tohi lõppeda kooliuksel.
Kiusamine algab väikestest asjadest
Peaaegu iga pikalt kestnud kiusamisjuhtum on alanud millestki, mida täiskasvanud pidasid tühiseks: hüüdnimest, „süütust“ naljast või sellest, et last ei võeta mängu. Kui sellele kohe ei reageerita, saavad lapsed sõnumi, et selline käitumine on lubatud.
Hiljuti kirjeldas üks ema, kuidas tema neljanda klassi tütre lokkide üle naermine kasvas poole aastaga jalaga löömiseks, karmideks solvanguteks ja jääkamakaga viskamiseks. Korduvad vestlused kiusaja ja tema vanematega ei aidanud. Kiusamine lõppes alles siis, kui direktor jõuliselt sekkus ja kaasati politsei – kuid selleks ajaks oli laps juba sügavas kriisis. Samas artiklis on ka vastupidine näide: kui klassijuhataja reageeris kohe ja juba järgmisel päeval arutati juhtunut kogu klassiga, kiusamine ei kordunud.[9]
Lastekaitseseadus ei nõua üksnes reageerimist, vaid ka ennetamist: last ohustavaid olukordi tuleb märgata ja neile reageerida võimalikult vara.[10] Ennetus ei ole üks loeng aastas ega programm, mis äratatakse ellu siis, kui juhtum on käes. Koolipsühholoog Karmen Maikalu on rõhutanud, et kiusamisteemaga tegelemine ei saa olla tegevus, mida tehakse ainult siis, kui mõni konkreetne juhtum välja tuleb.[11] See tähendab igapäevast tööd: täiskasvanuid, kes ei naera kaasa, sekkuvad juba esimese halvustava hüüdnime juures ja annavad klassile selge sõnumi.
Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et riik peab tagama nulltolerantsi igasuguse vägivalla ja väärkohtlemise suhtes haridusasutustes – igal ajal ja igas olukorras.[12]
Kiusamisel ei tohi olla kohta mitte kuskil – ei klassiruumis, koridoris, vestlusgrupis ega õpetajatoas.
Ka kiusamisvastane programm ei saa olla kooli vastutuskilp. Kiusamisvastased programmid, sealhulgas KiVa, on vajalikud ja võivad olla väga tõhusad. Probleem tekib siis, kui programmi olemasolu muutub kooli jaoks tõendiks, et kõik vajalik on tehtud: meeskond on olemas, vestlused on peetud, juhtum on kirja pandud ja võib-olla isegi lõpetatuks märgitud. Aga laps ütleb endiselt, et teda kiusatakse. Eraldi probleem tekib siis, kui kool peab hindama enda töötajate tegevust. Kui õpetaja on kiusamist eiranud või ise lapse suhtes halvustavalt käitunud, ei pruugi sama kooli töötajatest koosnev meeskond anda olukorrale piisavalt sõltumatut hinnangut. Seetõttu peaks lapsevanemal, kes on kooli korduvalt kiusamisest teavitanud, olema selge ja toimiv võimalus nõuda kooli tegevusele sõltumatut hinnangut – mitte järjekordset koolisisest koosolekut, vaid sisulist kontrolli selle üle, kas kool on oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud.
Ka koolipidaja ei tohiks piirduda koolijuhi kinnitusega, et probleemiga tegeletakse. Ta peaks nõudma vastust kolmele küsimusele: mida kool on kiusamise lõpetamiseks teinud, miks rakendatud meetmed ei ole toiminud ja mida tehakse teisiti, et laps saaks turvaliselt koolis käia?
Kus on ministeerium?
Kes peaks kooli tegevust hindama, kui kool ise ja koolipidaja seda ei tee? Seaduse järgi on üks vastus olemas. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi teeb koolide ja nende pidajate üle haldusjärelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium. Ministeeriumil on õigus tutvuda kooli dokumentidega, teha ettekirjutusi, teavitada vanemaid ja avalikkust tuvastatud rikkumistest ning rakendada sunniraha.[13]
Kui sageli on ministeerium aga kontrollinud just seda, kuidas kool on konkreetse kiusamisjuhtumi lahendanud? Mitu ettekirjutust on tehtud seetõttu, et kool ei taganud õpilase vaimset turvalisust? Kas lapsevanem üldse teab, et ta võib ministeeriumi poole pöörduda? Need on küsimused, millele ministeerium peaks avalikult vastama.
Ministeerium on rõhutanud, et koolid on autonoomsed ja võivad ise valida, millist kiusamisvastast programmi kasutada. Soomes kasutab KiVa programmi 90% koolidest, Eestis on sellega liitunud umbes 27%.[14] Ministeerium valmistab ette uuendatud kiusamisvaba hariduse kontseptsiooni ning riigi haridus- ja noorteprogrammi eelnõus lubatakse kujundada „selged põhimõtted laste heaolu ning õiguste kaitseks kiusamise ja vägivalla vastu“.[15] See on vajalik. Kuid kontseptsioon on ministeeriumil olemas juba aastaid, ometi pole kiusatavate osakaal muutunud.
Ministeeriumi esindaja ütles hiljuti ERR-ile korda rikkuvate õpilaste kohta, et vastutus on seaduse tasandil selge: ennekõike vastutab iga inimene ise oma käitumise eest.[16] Sellega ei saa vaielda. Kuid kiusatud lapse ja tema vanema jaoks ei ole küsimus selles, kes vastutab üldiselt, vaid selles, kes sekkub siis, kui kool ja koolipidaja ei tee midagi. Praktikas jääb see pere jaoks liiga sageli ebaselgeks.
Õpetajate suur töökoormus ja tugispetsialistide puudus on tõsised probleemid. Kuid need ei saa muutuda universaalseks vabanduseks, miks laps peab taluma korduvat alandamist või vägivalda.
Kool ei peaks saama lugeda kiusamisjuhtumit lahendatuks lihtsalt seetõttu, et kiusatud laps on koolist lahkunud. See ei tähenda, et kiusamine lõppes. See tähendab, et kiusatav lahkus.
Kiusaja peab vastutama, kuid eesmärk ei ole kättemaks. Ma ei arva, et iga kiusaja tuleks koolist eemaldada. Ka kiusav laps vajab sageli abi. Senisest rohkem võiks kasutada taastava õiguse põhimõtteid: kiusaja peab mõistma, millist kahju ta on tekitanud, ja võtma oma käitumise eest vastutuse. Aga taastav lähenemine ei tähenda, et kaks last pannakse ühe laua taha ja kästakse neil kätt suruda. Kiusamine ei ole kahe võrdse osapoole tüli. Kiusatud lapse turvalisus peab olema esikohal ning lepitamine ei vabasta kooli vastutusest, kui kool on jätnud kuude kaupa sekkumata.
Mida muuta?
Mina vahetasin kooli ja see aitas. Aga ma ei taha, et tänane laps peaks 30 aastat hiljem samamoodi põgenema, ega seda, et kiusamine järgneks talle telefonis ka uude kooli. Selleks oleks vaja kolme asja. Esiteks peaks seadus ütlema selgelt, et kiusamine, sealhulgas küberkiusamine, on kooli asi ja et juhtumit ei saa lugeda lahendatuks enne, kui on hinnatud, kas kiusamine lõppes. Teiseks peab lapsevanemal olema pikalt kestnud juhtumi korral selge võimalus saada kooli tegevusele sõltumatu hinnang. Kolmandaks peaks ministeerium avalikult näitama, kuidas ta oma järelevalvekohustust kiusamisjuhtumite puhul täidab.
Kiusatud laps ei vaja paksemat nahka ega soovitust teistest eemale hoida. Veel vähem peaks ta olema sunnitud kooli vahetama. Ta vajab täiskasvanuid, kes ütlevad: sina ei pea siit lahkuma. Kiusamine peab lõppema. Sest koolikiusamise lahendus ei saa olla see, et kiusaja jääb ja kiusatud laps peab lahkuma.
[1] K.-L. Võhma. „Emme, kas ma olen napakas?“ Eestis on koolikiusu rohkem kui teistes riikides. – Delfi, 02.10.2026 (PISA 2025 andmed, allikas OECD). https://www.delfi.ee/artikkel/120614434/emme-kas-ma-olen-napakas-eestis-on-koolikiusu-rohkem-kui-teistes-riikides
[2] Küberkiusamise andmed ja juhtumi kirjeldus: vt viide 1.
[3] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) § 44 lg 1.
[4] Euroopa Inimõiguste Kohtu 07.05.2024 otsus asjas Biba vs. Albaania (avaldus nr 24228/18), p 59–60 ja 71–77. https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-233411%22]}
[5] Lastekaitseseadus (LasteKS) § 26, § 27 ja § 27¹.
[6] Euroopa Inimõiguste Kohtu 11.01.2011 otsus asjas Ali vs. Ühendkuningriik (avaldus nr 40385/06), p 54 ja 58, https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-102675%22]}; PGS § 28 lg 1 p 4, § 58 lg 3 p 12 ja lg 8.
[7] I. I. Kert. „Laps soovis kiusu tõttu kooli vahetada, aga mina ei julgenud kiirustada. Kui seda aga tegime, paranes kõik“. – Pere ja Kodu (Delfi), 28.09.2025 (koolipsühholoog Karmen Maikalu kommentaar). https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120405337/laps-soovis-kiusu-tottu-kooli-vahetada-aga-mina-ei-julgenud-kiirustada-kui-seda-aga-tegime-paranes-koik
[8] LasteKS § 21 lg 1; lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1.
[9] I. I. Kert. „Neljandas klassis noriti mu tütart juuste pärast. Järgnesid jalaga löömine ja karmid väljendid.“ Koolikiusu korral tuleb sekkuda kohe. – Pere ja Kodu (Delfi), 31.03.2026. https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120448751/neljandas-klassis-noriti-mu-tutre-lokke-peagi-loodi-juba-jalaga-ning-soimati-karmide-valjenditega-kuidas-varakult-koolikius-lopetada
[10] LasteKS § 6 lg 1; vt ka lapse õiguste konventsiooni art 19 lg 2.
[11] Vt viide 1.
[12] EIK otsus asjas Biba vs. Albaania (vt viide 4), p 67.
[13] PGS § 84 lg 1, § 86 ja § 87.
[14] KiVa ja ministeeriumi seisukohad: vt viide 1.
[15] Haridus- ja noorteprogramm 2027–2030, eelnõu 01.10.2026, lk 7. https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2026-10/Haridus-%20ja%20noorteprogramm%202027-2030.pdf
[16] „Ministeerium: ennekõike vastutab pahandusi korraldava teismelise eest ta ise“. – ERR, 05.11.2026 (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse osakonna juhataja Jürgen Rakaselg). https://www.err.ee/1610186128/ministeerium-ennekoike-vastutab-pahandusi-korraldava-teismelise-eest-ta-ise
Seotud lood
Lapse kaitsmisega ei tohi oodata esimese tõsise õnnetuseni
Delfis 19. oktoobril ilmunud artiklis „Hooldusõiguse äravõtmine: kui k...
Lapsendamissaladus võib kaduda – õigus teada oma päritolu on inimõigus
Sugugi kõik lapsed ei kasva üles bioloogiliste vanematega. Mõnel lapse...
Tunnustatud tipptasemel õigusteenus
Kindel partner kohtuvaidlustes!
Kohtumenetluse osakonna juhataja
Meie koostöö advokaatidega Lepmets & Nõges kestab juba aastaid ja on siiani olnud väga edukas. Meie hinnangul pakuvad nad turu kõige kvaliteetsemat ja ühtlasi ka kõige kiiremat teenust – tehes seda seejuures väga hea hinnaga. Soovitan!
Nõukogu esimees
Olen kasutanud nende juriidilist nõustamist ja abi mitmel erineval korral. Viimati üllatas vandeadvokaat Tauri Tigasson mind positiivselt oma proaktiivse lähenemise, täpse ja sihikindla nõustamisega, sundides mind isegi tõhusamalt tegutsema. See ületas minu sõnastamata ootused. Koostöö nendega on olnud tõeline nauding.
Väga kõrgel tasemel, suure silmaringiga ja usaldusväärne partner õigusabi küsimustes. Turvatunne on kõige olulisem, mida õigusabi puhul kliendina ootan, ning seda kogemust Advokaadibüroo Lepmets & Nõges alati pakub. Õigusabi peabki selline olema – aitäh, et olete alati olemas!
Hiljuti tegin koostööd Advokaadibürooga Lepmets & Nõges ja nende professionaalsus ületas kõik ootused. Nende advokaadid on väga teadmiste- ja oskusterikkad, pakkudes selgeid nõuandeid ja tuge igal sammul. Mulle avaldas muljet, kuidas nad pühendusid kliendi vajadustele, hoides mind alati informeerituna ja vastates kõikidele küsimustele. Suurepärane teenindus ja tõeline hool kliendi vastu teevad neist tipptasemel advokaadibüroo. Soovitan soojalt!
Mina ja mu pere oleme siiralt tänulikud Lepmets ja Nõges büroole, kelle leidsime tuttavate soovitusel. Pikajaline ja kurnav protsess oli tupikus, kuid tänu professionaalsele abile, asjatundlikkusele, leidlikkusele ja veelgi olulisem, olukorra mõistmisele ja inimlikule suhtumisele saame täna jätkata tavapärase eluga.
Vanasõna ütleb, et lubaja hea mees, sõnapidaja veel parem. Lepmets & Nõges on minuga asju ajades olnud alati sõnapidaja. Hindan enim nende teadmisi, professionaalsust ja andekust. Võin ausalt öelda, et olen nende tööga olnud alati 100% rahul.
Lahendused on alati vastanud ootustele ning isegi ületanud neid. Meeldiv suhtumine, sõbralikkus ja professionaalsus protsessi igas etapis. Kindel ja vajalik partner õigusküsimustes ning vaidlustes!
Tegevjuht
ALFA International on juhtiv sõltumatute advokaadibüroode võrgustik, asutatud 1980. aastal. Tegemist on suurima õigusalase võrgustikuga, mis pakub tõhusaid lahendusi üle maailma. Oleme selle võrgustiku ainus liige Baltikumis.
Gasellid on kiiresti arenevad ettevõtted, mis on 3 aasta jooksul kasvatanud käivet ja kasumit üle 50% ning loonud palju uusi töökohti. Alla 1% Eesti ettevõtetest on gasellid. Oleme Gasellfirma tiitli võitnud kolmel korral.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on suurim ja mõjukaim ettevõtjaid esindav organisatsioon Eestis, tegutsenud 99 aastat. Kojal on üle 3500 liikme, kelle panus moodustab üle 40% Eesti firmade netokäibest ja maksutulust.
Lepmets & Nõges on e-Residentsuse teenuste turu (e-Residency Marketplace) ametlik liige. Platvorm koondab teenusepakkujaid, kes aitavad e-residentidel Eestis ettevõtet asutada ja juhtida. Pakume e-residentidele õigusabi ettevõtte asutamisel ja igapäevases äritegevuses.