Postimees avaldas advokaat Kristjan Nõgese arvamusloo migratsiooniprobleemist ja kriminaalmenetlusest

Hiljuti avaldas juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ajakirjanduses enda seisukohad küsimuses, kuidas tuleks toimida Eestisse ebaseaduslikult saabunud välismaalastega. Vastus kaldus tõdemuseni, et lahenduseks on kriminaalmenetlus. Viimast saatnud põhjenduskäik rajanes postulaadil, mille kohaselt ei saa alati jääda rahule ainult isiku Eestist välja saatmisega, kirjutab advokaat Kristjan Nõges.

Prokuröri hinnangul peavad keelumärgid olema selged ja tajutavad ning lubamatu on lasta levida arvamusel, et Eesti on läbikäiguhoov, kuhu võib vabalt vahendeid valimata üle tulla või isikuid toimetada, sest siin ei oota kedagi kriminaalmenetlus.

Advokaadina võiksin siinkohal muidugi aplodeerida, sest mida rohkem konstrueerib riik kriminaalmenetlusi, seda tungivamat vajadust saadab minu kutsetegevus. Maksumaksja vaatenurgast näen siiski vaid seda, kuidas riigikassat põletatakse küll ereda leegiga, kuid meie oma inimesed sellest sooja ei saa.

Prokuröri eeskujul kasutan eeltoodu selgitamiseks näitena üht tavalist ebaseaduslikult Eestisse saabunud vietnamlast. Alljärgnevalt kirjeldan, milline on tema käekäik meie õigusriigis ning kuidas mõjutab seda potentsiaalne kriminaalmenetlus.

Eestisse ebaseaduslikult saabunud vietnamlast ootab kinnipidamise korral väljasaatmine. Viimasest võib ta pääseda ainult juhul, kui talle antakse meie riigis varjupaik. Siinkohal olgu märgitud, et küsimus vietnamlasele varjupaiga andmisest ei oma vähimatki kokkupuudet kriminaalmenetlusega.

Pagulane vs immigrant

Tavaline praktika näitab aga seda, et selline küsimus ei tõstatugi, sest vietnamlane ei taotle meie riigis varjupaika. Üldjuhul pole vietnamlane pagulane, vaid pelgalt immigrant, kellele pole ette nähtud rahvusvahelist kaitset. Kui vietnamlane pole sellest teadlik, tehakse talle selles osas põhjalikku selgitustööd. Reeglina polegi see aga vajalik, kuna vietnamlane ei olegi kavatsenud siin pikemalt peatuda. Kummaline või mitte, kuid vietnamlase nägemus paremast elust ei hõlma Läänemere riike.

Kui väljasaatmist ootava vietnamlase suhtes alustatakse aga kriminaalmenetlust, tähendab see seda, et vaatlusalust vietnamlast ei saadeta meie riigist veel niipea välja. Selle asemel jääb ta kinnipidamiskeskusesse, kus ta on sunnitud ootama eesseisvaid menetlustoiminguid.

Alustatud kriminaalmenetluse kestvust ei mõõdeta aga päevades või nädalates, vaid seda mõõdetakse kuudes. Ja sõltumata sellest, kas tegemist on suve- või talvekuudega, tuleb meie külalist kogu kriminaalmenetluse vältel ka üleval pidada – teda tuleb toita, hoolitseda tema tervise eest jne. Ebainimlike reisitingimuste kontekstis on elu kinnipidamiskeskuses vietnamlase jaoks pigem puhkus.

Teiseks tuleb märkida, et reeglina toimetatakse kriminaalmenetlust Lõuna-Eestis, sest just sealkandis toimub enamik ebaseaduslikke piiriületamisi. Kinnipidamiskeskus asub seevastu Harjumaal, mistõttu solgutatakse vietnamlast enamikeks menetlustoiminguteks ühest riigi otsast teise. Selleks tuleb aga rakendada saatemeeskonda, kes peab hoolitsema selle eest, et vietnamlane jõuaks tõepoolest ka sihtkohta ja tagasi.

Menetluse kulg

Koos saatemeeskonnaga tuleb alati veel kaasata ka tõlk, sest vastasel juhul pole vietnamlasega võimalik suhelda. Tõlgi leidmine on seejuures omaette kunst, kuivõrd vajalikul tasemel vietnami keelt valdavad inimesed võib meie riigis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Täiendavalt tuleb menetlust koordineerida ka veel advokaadiga, kes peab samuti olema kohal ning hoolitsema selle eest, et üllalt alustatud kriminaalmenetlus kulgeks siis vähemasti reeglitepäraselt.

Ühel hetkel jõuab kriminaalmenetlus kohtusse, kel tuleb siis langetada otsus, kas vietnamlane on meie riiki sisenedes toime pannud kuriteo või mitte. Süüdimõistmise korral karistatakse vietnamlast tingimisi vangistusega, sest reaalne vangistus poleks kohane ja vietnamlase majandusliku olukorra valguses ei tule rahaline karistus kõne alla.

Paberil peab vietnamlane hüvitama riigile küll mingisugused menetluskulud, kuid tegelikkuses jääb seegi kohustus tagajärjetuks, sest vietnamlase hinge taga pole sentigi. Kui aga olekski, siis paraku ei ulatu Vietnami riisipõldudeni ka kõige agarama kohtutäituri käsi. Seetõttu on vietnamlasel tegelikult täiesti ükskõik, kuidas hindab tema ettevõtmisi meie õigussüsteem.

Kui vietnamlase ringreis Maarjamaal lõpeb nii või naa riigist väljasaatmisega, siis on meie kriminaalmenetluse tulem tema jaoks vaid küttematerjal, sest sellega ei kaasne ainsatki reaalset tagajärge. Kas kirjeldatud protsess võiks kuidagi aga heidutada järgmist vietnamlast, kes kavatseb saabuda Euroopasse läbi Eesti? Ilmselt küll, kui ta pelgab tasuta sööki ja arstiabi.

Kulukas näitemäng

Kokkuvõttes pole vietnamlase suhtes etendatav kriminaalmenetlus seega enamat kui üks meeletu eelarvega näitemäng, mis jätab publiku täiesti külmaks. Seetõttu ja selle asemel, et toita kinnipidamiskeskuses tagajärjetut paberilehte ootavat välismaalast, võiks hoopiski toita meie oma inimesi, kes elavad puuduses.

Kui meie soovimatu külaline kuulub nii või naa riigist väljasaatmisele, siis tuleks ta siit välja saata esimesel võimalusel. Tagamaks aga seda, et ta ei naaseks meie riiki enam ebaseaduslikult, võiks suunata tema solgutamiseks kasutatavad vahendid sellise riigipiiri valmimisse, mida pole võimalik ületada kogemata. Kohtuveskid võiks seevastu jätta selliste probleemide jahvatamiseks, mille jahvatamisest on kellelegi reaalselt kasu.

Arvamuslugu on avaldatud ajalehe Postimees arvamusrubriigis 25. septembril 2015. a.