Abielu pole tähtis, kuniks suhe lõppeb

* Käesolev artikkel ilmus 4. juunil 2025. a ajalehes Postimees. 

Tänapäeval ei ole abielu alati suhte loomise juures keskse tähtsusega. Elatakse koos, kasvatatakse lapsi ja jagatakse elu, ilma et suhe oleks ametlikuks tehtud. Paljudele on see teadlik valik, mida rahvakeeli kutsutakse vabaabieluks. Siiski ei teadvustata sageli, millised on tagajärjed, kui see suhe lõppeb. Miskipärast eeldatakse abieluõiguslikku kaitset olukorras, kus abielu või kooselu pole kunagi ametlikult registreeritud.

Eestis on juba pea poolteist aastat kehtinud abieluvõrdsus – eelnõu, mis küttis kirgi nii Riigikogus kui ühiskonnas. Lisaks abieluvõrdsusele sai lõpuks lahenduse ka aastaid kestnud õiguslik segadus, kuna pärast 2016. aastal kehtima hakanud kooseluseadust jäid vajalikud rakendusaktid vastu võtmata. Tänaseks on ka see lahendatud ning kooselu registreerimisega saavad paarid abieluga sarnased õigused ja muidugi ka kohustused.

Olgem ausad: kui liblikad kõhus lendavad ja armastus on südames, siis ei mõelda ju sellele, et äkki minnakse ühel päeval lahku. Õnnehormoonide küllastuses ei taha keegi arutada selle üle, mis saab siis, kui … Aga tegelikult peaks. See on sama tähtis, kui teha varakult ära pärimisega seotud korraldused.

Kujutame ette paari, kes on elanud koos kakskümmend aastat. Lapsed on üles kasvatatud, ühiselt on sisustatud kodu, panustatud igapäevaellu, kuid vara – näiteks kodu – on vaid ühe inimese nimel. Võibolla teine pool isegi suusõnaliselt kinnitab, et pole vaja muretseda, sest kui teed peaksidki lahku minema, jagatakse kogu vara õiglaselt. Paraku näitab praktika, et selline usaldus ei pruugi lahkumineku korral kaitset pakkuda.

Kui vabaabielu lõppeb, võib teine osapool jääda tühjade kätega, sest vabaabielu ei anna automaatselt mingeid varalisi õigusi ega kaitset. Näiteks kui kinnisvara soetatakse vaid ühe poole nimele, ent teine on teinud kulutusi remondile, panustanud kodusesse ellu või pühendunud laste kasvatamisele, ei tähenda see lahku minnes varalist nõudeõigust. Samas on just sellistes suhetes sageli üks pool tegelnud rohkem laste kasvatamise ja majapidamisega, olles loobunud seetõttu oma sissetulekust või karjäärivõimalustest. Kui suhe lõppeb, kannatavad lisaks vanematele sageli ka lapsed, sest võlaõiguslikud võimalused nõudeid esitada, ei arvesta lastega. Alaealiste laste puhul on ülalpidamiskohustus mõistagi omaette teema.

Sellised olukorrad on Eestis üsna tavalised, kuid õiguslikult ebaselged. Elati ju nagu abikaasad, aga seadus kohtleb neid kui kahte sõltumatut isikut. See ebakõla tekitab ebaõiglust ja sageli ka inimlikku traagikat. Registreeritud kooselu puhul on olukord selgem: seadus näeb ette samasugused varasuhte valikud, nagu abielludes, aga ka vastastikuse ülalpidamiskohustuse ning kaitse lahkumineku korral.

Neid paare, kes suhet ei registreeri, kooseluseadus ei kaitse. Parimal juhul võib läbi minna kulutuste hüvitamise nõue, kui suhte osapool, kes pole kinnisvara omanik, on teinud sellele kulutusi. Kuid nõue ei garanteeri tulemusi ning sellest võib kujuneda pikk ja keeruline vaidlus. Samuti ei saa registreerimata kooselu alusel tugineda üldjuhul seltsingulepingu sätetele, sest need sätted pole loodud sellisteks suheteks ning selle tuvastamine vajab väga tugevaid tõendeid. Seetõttu jäävad vabaabielus elavad inimesed Eestis jätkuvalt õiguslikult halli tsooni – neil puudub kindel alus esitada varalisi nõudeid, kui pole sõlmitud eraldi lepinguid ega soetatud ühist vara.

Mitmed riigid on astunud sammu edasi ning kehtestanud reeglid ka registreerimata kooselude varaliste tagajärgede kohta. Näiteks Rootsis[1] on registreerimata kooselu puhul elukaaslastel teatud õigused ja kohustused, mis on abieluga võrreldes siiski märkimisväärselt piiratud. Nimelt kehtib seal nõudeõigus ühisele kodule ja ühiskasutuses olevale varale. Pärimine on vabaabielu korral Rootsis endiselt võimalik vaid testamendiga. Ka Soome[2] kohaldab vabaabielule teatud sätteid, näiteks saab nõuda panustatud vara väärtuse hüvitamist kohtu kaudu võlaõiguse sätete alusel. Aga kui vaadata kaugemale, siis Uus-Meremaal[3] annab de facto kooselu sarnased õigused abieluga, juhul kui suhe kestis vähemalt kolm aastat, mis puhul tekib elukaaslasel ka õigus pärida.

Kui inimesed elavad koos nagu abikaasad, siis peaksid ka nende õigused ja kohustused osaliselt sellele vastama. Õigus peab peegeldama tegelikku elu. See ei tähenda, et seadus peaks automaatselt laiendama kõigile abieluõigused. Pigem peaks pikaajalises vabaabielus olema võimalik selgelt määratleda ja kaitsta teise poole panust ja huve. Praegune õiguslik kord eeldaks, et vabaabielus olevad paarid sõlmiksid omavahel eraõiguslikud lepingud, kus on varasuhted täpselt reguleeritud. Aga nagu juba eelnevalt mainitud – kui armastus on südames, siis ei läheneta suhtele lepinguõiguslikult.

Seega oleks ehk aeg arutada, kas ka Eestis võiks kehtestada selgemad reeglid selle kohta, millised õigused ja kohustused võivad kaasneda pikaajalise kooseluga, sõltumata sellest, kas suhe on registreeritud või mitte. See aitaks tagada õiguskindlust, kaitsta suhte nõrgemas positsioonis olevat poolt ja ennetada olukordi, kus elukaaslaste või nende laste tulevik sõltub üksnes usaldusest ja hea tahte olemasolust.