Eestkoste ei tohi olla kontrollivahend – seadus peab inimest kaitsma

* Käesolev artikkel ilmus 5. juunil ajalehes Eesti Päevaleht

Viimastel päevadel on taas avalikkuse ette jõudnud mitmeid lugusid, mille keskmes on eestkoste, inimese vabaduse piiramine ja põhiõiguste oluline riive. Kuigi seadus näeb eestkostet ette kui äärmuslikku ja viimast abinõu inimese kaitseks, näitab tegelik praktika, et sotsiaalsüsteemis käsitletakse seda pahatihti hoopis kui lahendust olukordades, kus tegelikult vajalikud teenused puuduvad või on raskesti kättesaadavad.

Perekonnaseadus sätestab selgelt: eestkoste tuleb määrata üksnes juhul, kui täisealine ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida vaimuhaiguse, psüühikahäire või muu sarnase seisundi tõttu. Ja sedagi vaid siis, kui inimese huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste ei ole mõeldud üldiseks sotsiaalse toe pakkumiseks – ent just selleks ta praktikas sageli muutub.

Suur murekoht on see, et sotsiaalsüsteemis ei ole vajalikud teenused piisavalt kättesaadavad või puudub paindlikkus nende teenuste kujundamiseks vastavalt iga isiku spetsiifilistele vajadustele. Nii tekib oht, et eestkostet hakatakse kasutama kui asendusmeedet – mitte seetõttu, et inimene tingimata vajaks eestkostet, vaid kuna muud tuge lihtsalt pole. Seega rakendatakse õiguslikult väga kaalukaid piiranguid olukordades, kus vajadus seisneb tihtipeale pigem sotsiaalhoolekandelises abis.

Veelgi keerulisemaks muudab olukorra eestkostevajaduse hindamise praktika, mis on Eestis ebaühtlane. Mõnes omavalitsuses lähtutakse hoolikalt seaduse mõttest ja otsitakse esmalt vähem piiravaid lahendusi. Mõningates aga piirdutakse üldiste hinnangutega, mis ei võimalda kohtul saada täielikku pilti inimese tegelikust toimetulekust ja toetuse vajadusest. See seab kohtud keerulisse olukorda – nad peavad tegema kaalukaid otsuseid piiratud info põhjal.

Eestkoste piirab inimese õigusi ja vabadusi väga olulisel määral – see võib tähendada ligipääsu kaotust oma rahale, piiranguid elukoha valikul, isiklike suhete korraldamisel ning isegi igapäevastes otsustes. Seetõttu tuleb selle määramist käsitleda äärmise ettevaatlikkusega. Kahjuks esineb juhtumeid, kus inimene sattub eestkoste alla mitte vaimse seisundi tõttu, vaid seetõttu, et ta ei mahu ametnike „normaalse toimetuleku“ raamidesse.

Väärikus ei ole sotsiaalteenus – see on põhiseaduslik õigus

Kui eestkoste muutub praktikas elukorralduse kontrollimehhanismiks, mitte toetavaks institutsiooniks inimese huvides, on see probleem mitte ainult õiguskaitse, vaid ka inimväärikuse seisukohalt. Eriti puudutab see juhtumeid, kus sotsiaaltöötaja ilmub inimese juurde kontrollivisiidile ja hindab, kas ta „oskab süüa teha“ – küsimus, millel ei pruugi olla mingit seost tegeliku eestkostevajadusega.

Õigusriigis eeldatakse, et kõik institutsioonid – ka kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekanne – lähtuvad inimeste põhiõigustest, väärikusest ja võimalikult väikesest sekkumisest isiklikku ellu. Eestkoste määramine peab põhinema usaldusväärsel, individuaalsel ja sisulisel hindamisel. Äärmiselt oluline on inimese kaasamine ja tema arvamusega arvestamine. Sotsiaalsüsteemi roll on tagada inimesele vajalik tugi.

Eestkoste võib olla õigustatud ja vajalik – aga ainult siis, kui see on seaduslikult põhjendatud ja viimaseks abinõuks. Kui seda kasutatakse süsteemse puudujäägi katteks, siis ei kaitse see inimest, vaid võib põhjustada tema iseseisvuse ja väärikuse kadumise.