Laenuvõtmine on ühiskonnas tavapärane ning sellele tugineb suur osa finantsteenuste turust. Kui laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning laenusumma ei ületa krediidi kulukuse määra ülempiiri, on kogu protsessi loogiline lõpptulemus laenu kohane tagasimaksmine. Siiski on elu ettearvamatu ning krediiditurul ei ole haruldane, et laenu andmise tingimuste täitmata jätmine või muud isiklikud põhjused toovad kaasa olukorra, kus laenusaaja ei ole võimeline laenu kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenude tagasimaksmisel raskustesse sattunud laenusaajate nõuded antakse sageli üle võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunud ettevõtetele – inkassofirmadele.
Krediidilepingutest tulenevate võlanõuete sissenõudmine kui äritegevus on Eestis toiminud juba taasiseseisvumise algusaastatest. Kuigi sellistel firmadel on oma kindel turunišš ning nad aitavad nii panku kui ka muid laenuandjaid, on laenusaaja perspektiivist olukord sageli keeruline. Inkassod on kasutanud raha kättesaamiseks hirmutamistaktikaid ning ähvardavaid kõnesid ja sõnumeid, sealhulgas aegunud ja alusetute nõuete sissenõudmiseks. Nüüd on riik otsustanud metsiku lääne stiilis olevale majandusharule päitsed pähe panna.
Kontroll inkassofirmade tegevuse üle
2014. aastal suunati fookus kiirlaenuettevõtetele, kui Finantsinspektsiooni kõrgendatud tähelepanu tulemusena said tegevusloa kõigest ligikaudu neljandik varasematest teenusepakkujatest. Nüüd on järg jõudnud inkassofirmadeni. Riigikogu võttis 12. juunil 2024. a vastu krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (KIOS), mille Vabariigi President kuulutas välja 25. juunil 2024. a. Seadus jõustus 14. juulil 2024. a.
Seaduse eesmärk on viia kohalik õiguskord vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) 2021/2167 direktiiviga, mis käsitleb krediidihaldajaid ja -ostjaid. Lisaks otsustas seadusandja tabada kaks kärbest ühe hoobiga, lisades seaduse 94-le uuele paragrahvile mitmeid täiendavaid muudatusi, sh võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetes. Niimoodi soovitakse muuta inkassofirmade tegevus kontrollitumaks, kaitsta krediidisaajaid ning hõlbustada juristide ja advokaatide tööd, kes pakuvad selles valdkonnas õigusnõustamisteenust. Nii saab tagada, et siiani pigem kahjustav majandustegevus areneb ja muutub soodsamaks kõigile osapooltele.
Muudatused õiguskorras
Õiguskorras paremaks orienteerumiseks sisustati uue seadusega mitmed pealtnäha sarnased, kuid sisult erinevad mõisted. Seadusandja selgitas definitsioone sellistele terminitele nagu krediidiinkasso, krediidihaldustegevus, krediidiostja, krediidiasutus, krediidiandja, krediidisaaja, krediidileping ja liigkasuvõtmine. Näiteks on krediidiinkasso äriühing, kelle peamine majandustegevus on krediidihaldustegevus, kus ta ise või krediidiostja nimel haldab krediidiasutuse või krediidiandja väljastatud tarbijakrediidist tulenevaid nõudeid. Krediidihaldustegevus hõlmab krediidilepingust tulenevate nõuete sissenõudmist, maksete kogumist, krediidisaajaga läbirääkimiste pidamist, krediidilepinguga seotud kaebuste haldamist ja muudatustest teavitamist. Seaduse kohaldamisala mõistmiseks selgitati seaduses ka mõisteid nagu päritoluriik, sihtriik, välisriik ja kolmas riik.
Keda uus seadus mõjutab
Krediidiinkassode ja -ostjate seadust kohaldatakse Eestis asutatud ja tegutsevatele krediidiinkassodele ja krediidiostjatele ning Eestis elavatele krediidiinkassodele ja krediidiostjatele. Samuti hõlmab seadus Eestis asutatud krediidiinkasso filiaali tegevust välisriigis ning välisriigis asutatud krediidiinkassode ja krediidiostjate tegevust Eestis. Seaduse kohaldamisalas on ka Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepinguriikides toimuv krediidihaldustegevus, kuid nendes riikides asutatud krediidiasutusi, krediidiandjaid või -vahendajaid ei käsitata krediidiinkassona.
Seadus kohaldub ainult krediidiinkassodele ehk inkassofirmadele, kes tegelevad pankade ja teiste krediidiandjate nõuete sissenõudmisega. See ei puuduta parkimistrahve, elatisvõlgu ega muid selliseid nõudeid. Samuti ei kohaldu seadus notaritele, kohtutäituritele, pankrotihalduritele ja advokaatidele.
Senisest parem läbipaistvus
Uus seadus sisaldab hulgaliselt uusi tegevusnõudeid ja käitumisnorme krediidiinkassodele. Sarnaselt kiirlaenuettevõtetega peavad krediidiinkassod uue seaduse kohaselt taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Praeguse tegevuse jätkamiseks tuleb tegevusluba hankida hiljemalt 1. jaanuariks 2025. Tegevusloa taotlus peab sisaldama muu hulgas usaldusväärset äriplaani, teenuse osutamist kajastavaid dokumente, struktuuri kirjeldust ning väljavõtet juhtide karistusregistrist. Krediidiinkasso või krediidiandja juht ei tohi olla tegelenud liigkasuvõtmisega. Finantsinspektsiooni rolli olulisust näitab lisaks järelevalve teostamisele ka krediidiinkasso kohustus esitada aruandeid ja teavitusi finantsjärelvalvet teostavale asutusele.
Info edastamise kohustus erinevate institutsioonide vahel iseloomustabki krediidiinkassode ja -ostjate seadust, muutes seni suhteliselt hämarat majandusvaldkonda läbipaistvamaks. Krediidiinkassol on õigus saada infot krediidiandjalt võlas oleva laenu kohta, et tuvastada juba eos, kas laen on antud vastutustundlikult. Võlgnikul on seevastu õigus saada krediidiinkassolt infot võla kohta. Uute kohustuste rikkumisel tuleb arvestada karmide karistustega: rahatrahvid võivad küündida kuni 1 miljoni euroni või 10% aastasest netokäibest.
Täiendavad muudatused
Täiendavalt tehti muudatusi kehtivates seadustes, mis puudutavad näiteks panku, tarbijakrediidiandjaid ning vahendajaid. Jõustunud seaduse kohaselt tuleb enne kohtu- või täitemenetluse alustamist pakkuda võlas olevale tarbijale välja alternatiivseid võimalusi kohustuse täitmiseks. Näiteks võib pikendada tagasimaksmise aega, vähendada intressi või ümber kujundada nõue, arvestades muuhulgas tarbija õigusi ja huve. Ümberkujundamist puudutavad sätted jõustuvad 1. jaanuaril 2025.
Seadusesse lisati ka lepingu muutmise regulatsioon, mis täpsustab seni kehtinud olukorda. Nüüdsest tuleb tarbijale esitada seadusega ettenähtud teave, mis puudutab näiteks nõude loovutamist, sealhulgas täpsustada, kellele ja millal see tehti. Tarbijal on õigus tutvuda ja küsida infot tekkinud võla kohta, seega on jõustunud seaduse järgi kohustus teavitada tarbijat võlaga seotud teabest ka siis, kui nõue loovutatakse inkassole. Võla ümberkujundamine ning kohtu- või täitemenetluse alustamine tuleb krediidiandjatel reguleerida oma sise-eeskirjades.
Inkassofirmasid puudutava muudatusena on seadusega ette nähtud kaebuste lahendamise korra määramine. See peab toimuma korrektselt, olema piisavalt põhjendatud ja tasuta. Tarbijate poolt esitatud kaebustele tuleb vastata 15 päeva jooksul.
Kokkuvõtteks
Arvestades seni kehtinud praktikat ja esilekerkinud probleeme, on inkassofirmade tegevuse läbipaistvuse tagamine ja nende tegutsemise kontrollitus suureks abiks krediidisaajatele. Oluline on, et majandustegevus, sealhulgas laenu andmine, võtmine ja nõuete ostmine, oleks õiglane ega kahjustaks kellegi huve. Krediidiinkassodele tegevusloa taotlemise kohustuse määramine ja tegutsemise seadustamine võiksid olla just need meetmed, millega tulevikus vaidluste hulka vähendada. Et veenduda oma tegevuse õigsuses, on kasulik nii eraisikul, kes on inkassofirma huviorbiiti sattunud, kui ka krediidiinkassofirmal pöörduda advokaadibüroo või muu õigusnõustaja poole, kes suunaks ja abistaks neid.