Advokaat Kristiina Pralla: laenuturu põhimure on kohusetundetud võlgnikud ise, hoopis nende vabadust tuleks piirata

Lepmets & Nõges Advokaadibüroo advokaat Kristiina Pralla avaldas Eesti Päevalehes arvamusloo laenuturu tegelikest kitsaskohtadest. Arvamuslugu saad lugeda ka siit.

 

Vaevalt keegi võlgnikest õigeks peab, kui laenuandja neilt lihtsalt kontolt raha ära võtab aga midagi vastu ei anta. Kuidas saab siis õigeks pidada seda, et füüsiline isik laenuandja raha lihtsalt ära võtab?

 

Paar päeva tagasi toodi avalikkuse ette artiklisari „Võla võim“, mille keskmes on hapuks läinud laenude sissenõudmise protsessi kritiseerimine. Artiklisari võtab sihikule inkassoteenuse pakkujad, kiirlaenuandjad ja hoiulaenuühistud kui vabalt tegutsevad pahalased, kelle peamine eesmärk on võlgnike petmine ja paljaks varastamine. Kohtutele, kohtutäituritele ja muudele riigiasutustele heidetakse ette vaikides pealt vaatamist ja võlgnike ülevoolavalt ebaõiglasele kohtlemisele kaasa aitamist.

 

Võlgnikke seevastu esitletakse kui kannatanuid, kes on sattunud hätta ja jäänud ebaõiglase süsteemi hammasrataste vahele. Mööda vaadatakse sellest, et just need samad probleemsed võlgnikud on ise kogu tekkinud olukorra põhjustanud. Laenu sissenõudmine kohtute ja inkassoteenuse pakkujate kaudu on siiski võlgniku rikkuva käitumise otsene tagajärg.

 

Piirakem füüsiliste isikute õigust

Vabas ühiskonnas peab olema vabadus sõlmida kokkuleppeid ja usaldada, et sõlmitud kokkuleppeid täidetakse. See vabadus laieneb nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Äriühingutest laenuandjatel on õigus oodata lepingute täitmist ja õigus saada kohtusüsteemilt kaitset, kui füüsiline isik jätab lepingu täitmata. Füüsiline isik on lõpuks vaba otsustama, kas sõlmida laenuleping või mitte. Selle vabadusega käib paratamatult kaasas kohustus adekvaatselt hinnata enda maksevõimekust. Täiskasvanud isik peab üldreeglina majanduslikult ise hakkama saama. Täiskasvanud inimese finantsplaneerimise vastutust ei saa lükata lihtsalt laenuandjate kaela.

 

Miks peab laenuandja eeldama, et iga füüsiline isik on täiesti mõtlemisvõimetu ja ebaadekvaatne majanduslike otsuste tegemisel? Miks tuleb lahendusi otsida laenuandjate täiendava reguleerimisega? Kas hapude laenude probleemi lahendamiseks ei oleks hoopis mõistlikum hakata seaduse tasandil piirama füüsiliste isikute õigust laenu võtta?

 

Kõik algab võlgnikust

Kõikide hapude laenude sissenõudmise lugu algab sellest, et võlgnik otsustab ühel või teisel põhjusel (kiir)laenu võtta. Võlgnik pöördub laenuandja poole ja sõlmib laenu saamiseks lepingu. Laenuandja lubab võlgnikule raha anda. Võlgnik lubab laenu tagasi maksta. Laenuandja annab võlgnikule lubatud raha üle. Võlgnik kulutab raha ära ja siis jõuab järeldusele, et laenu tagasi maksta ei saa.

 

Tekib olukord, milles laenuandja on enda lubadust pidanud, kuid võlgnik mitte. Laenu tagastamata jätmine toob paratamatult kaasa ebaõiglase olukorra, mis on vaja kuidagi ära lahendada. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa niiviisi, et võlgnik võtab võõra raha aga tagasi ei anna. Laenuandja raha kui eraomand on seaduse tasandil kaitstud nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul. Vevalt keegi võlgnikest õigeks peab, kui laenuandja neilt lihtsalt kontolt raha ära võtab aga midagi vastu ei anta. Kuidas saab siis õigeks pidada seda, et füüsiline isik laenuandja raha lihtsalt ära võtab?

 

Laenuandja huvi on suunatud raha tagasi saamisele. Seetõttu proovivad laenuandjad praktikas sageli esimese sammuna võlgnikuga mingit sorti kokkuleppele jõuda. Laenu tagastamine on palju tõenäolisem, kui võlgnik ise on päriselt valmis selle nimel töötama. Laenuandjad pöörduvad kohtusüsteemi poole alles viimase võimalusena - siis, kui kokkulepe võlgnikuga ei vii laenu tagastamiseni või kui kokkulepet ei õnnestu üldse sõlmida.

 

Kohtumenetlus on laenuandja jaoks risk

Tuleb aru saada, et kohtumenetlus on võlausaldaja jaoks nii aja- kui ka rahakulu. Maksekäsu kiirmenetlus läheb kiiremini, hagimenetlus võib venida aastate pikkuseks. Sealjuures, ei garanteeri kohtumenetlus laenuandja jaoks praktilisi tulemusi. Laenuandja ei saa enda raha tagasi ka kohtu kaudu, kui võlgnikul raha ei ole.

 

Lisaks jäävad (võlgniku vara puudumise olukorras) faktiliselt laenuandja kanda kõik kohtukulud (eelkõige riigilõiv ja õigusabikulu) ja seda isegi kui kohus need võlgnikult välja mõistab. Lihtsustatult öeldes, näeb protsess hapude laenude sissenõudmiseks välja järgnev. Võlgnik võtab laenu aga tagasi ei maksa. Laenuandja jääb enda rahast ilma ja peab veel juurde maksma, et saada kohtuotsus ehk täitedokument. Isegi siis ei pruugi laenuandja enda raha tagasi saada, kui võlgnikul raha ei ole või kui võlgnikul õnnestub enda raha ära peita.

 

Järelikult, jääb pika ninaga lõpuks hoopis laenuandja, kes enda lubadusi pidas ja raha võlgnikule üle andis. Võlgnik selle eest kulutas võõra raha lihtsalt ära, omapoolset vastusooritust tegemata.

 

Võlgnik ei pea saama tasuta raha ehk mis on viivis ja mis on intress? Miks need olemas on?

Intress on tulu, mida laenuandja teenib raha võlgnikule kasutada andmise eest. Laenuandja ei saa ise kasutada raha, mille ta võlgnikule andis. Võlgnik hüvitab selle raha kasutamise võimaluse kaotuse laenuandjale intressi maksmisega. Intress on seega käsitletav initsiatiivina laenuandja jaoks laen välja anda. Viivis on hüvitis selle eest, kui võlgnik kasutab laenuandja raha kauem kui kokku lepitud ehk hilineb laenu tagastamisega. Laenuandja ei saa enda raha kasutada kui võlgnik kokkulepet rikub ja raha õigeaegselt tagasi ei maksa. Viivise idee on korvata laenuandjale raha hilisem tagastamine võlgniku poolt. Teisest küljest, peaks viivis motiveerima võlgniku laenu kiiremini tagastama, selleks et vältida viivise suurenemist.

 

Kiirlaenude kontekstis peetakse peamiseks probleemiks just intressi- ja viivisemäärade suurust. Olemuslikult, iseloomustavad intressi- ja viivisemäärad välja antud laenu riskiastet. Üldlevinud teadmise kohaselt, on kiirlaenude andmine laenuandja jaoks riskantne, sest probleemseid võlgnikke on palju. Laenuandja peab seega juba laenu andmisel arvestama võimalusega, et laen läheb hapuks. Seega on nii intressi ja viivis kui ka intressi ja viivise suurus laenuandjate jaoks keskse tähtsusega. Ilma intressi ja viiviseta ei ole mitte ühelgi laenuandjal mõtet laenu anda ja kanda riski, et võlgnik laenu tagasi ei maksa. Intressi- ja viivisenõuete suurus on seega põhjuslikus seoses laenu riskiastmega. Mida suurem on risk, seda suurem peab olema hüvitis (ehk intress ja viivis) laenu andmise eest. Teadupärast ei ole tasuta lõunaid olemas. Selgelt kehtib see ka laenuäris. Päeva lõpuks on laenuäri (nagu iga teine äri) suunatud kasumi teenimisele.

 

Toome vahepeal ühe elulise näite töösuhte näol. Iga töötav inimene tahab enda töö eest palka saada. Nii palga suurus kui ka palgamakse tähtpäev lepitakse kokku töölepingus. Töötaja peab enda lubadust ja käib kuu aega järjest iga päev tööl. Kas tööandja võib jätta töötajale palga maksmata, kui ta tunneb kuu möödudes, et kokku lepitud palganumber on liiga suur? Kas töötaja peab tegema tasuta tööd, sest tööandjal ei ole raha? Aga siis kui tööandja ilusti küsib? Või siis kui tööandja muidu pankrotti läheb?

 

Ühiskonna toimimises on oluline koht sooritusel ja vastusooritusel. Ilmselt ei ole enamik inimesi valmis enda peamise tegevusena kellegi teise heaks tasuta töötama. Miks peaks seda olema keegi teine?

 

Hüpoteek maandab laenuandja riske

Laenuturu kritiseerimisel on olulisel kohal kinnisvara tagatisel laenu andmine kui võlgniku suhtes karjuvalt ebaõiglane käitumine. Sisuliselt on hüpoteek aga laenuandja tagatis juhuks, kui võlgnik laenulepingut rikub. Sel juhul saab võlausaldaja nõuda hüpoteegi realiseerimist ehk kinnisasja müüki. Müügist saadud tulu läheb võlgniku laenu katteks laenuandjale. Hüpoteek võimaldab võlgnikel laenata suuremat summat raha, sest see annab laenuandjale kindluse, et laenukohustus saab (äärmisel juhul tagatise arvelt) täidetud.

 

Praktiline probleem algab hüpoteegiga kaetud kinnistu turuväärtuse ja müügihinna erinevusest. Ideaalses maailmas, on turuväärtus võrdne müügihinnaga. Probleem tekib siis, kui väidetav turuhind on oluliselt kõrgem kui müügihind. Kindlasti ei saa võlgnikule ette heita huvi müüa kinnisasi maksimaalse võimaliku hinnaga. Praktikas, teeb turg aga omad korrektuurid.

 

Hüpoteegil ei ole mingit mõtet, kui hüpoteegiga kaetud kinnisasja ei saa realiseerida. Võtame näiteks olukorra, milles võlgnik sõlmib laenuandjaga laenulepingu koos kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppega. Võlgnik saab laenatud raha kätte, kulutab ära aga tagasi maksta ei suuda. Laenuandjal ei ole võimalik muud moodi enda raha tagasi saada kui hüpoteegiga kaetud kinnisasja müügist. Võlgniku hinnangul on kinnisasja väärtus 100 000 eurot. Oksjoni kõrgeim pakkumine on 60 000 eurot.

 

Võlgniku huvi on leida uus ostja, kes on valmis maksma kõrgemat hinda. Laenuandja huvi on vähemalt osaliselt tagasi saada välja laenatud raha. Peale jääb laenuandja huvi. Laenu täitmise tagamiseks antav hüpoteek ei saa olla näiline ega sõltuda sellest, millist kinnisasja müügihinda peab võlgnik õiglaseks. Kogu hüpoteegi seadmise mõte on võimaldada laenunõude täitmist tagatise arvelt. Just tagatise realiseerimise võimaluse eest on laenuandja nõus võtma suurema riski ja andma võlgnikule kasutada suurema laenusumma.

 

Tagaseljaotsusest ehk kuidas aidata inimest, kes lahenduse otsimise asemel pistab pea liiva alla?

Osa kiirlaenude tagasimaksmisega jänni jäänud võlgnikest hakkavad praktikas enda laenukohustust ignoreerima. Võlgnikud jäävad kättesaamatuks nii laenuandjatele, sissenõudjatele kui ka kohtule ja jätavad sellega enda õiguste eest seismata. Tagaseljaotsus on kohtu võimalus rahuldada laenuandja nõue ilma võlgniku osaluseta juhul kui võlgnik on kohtumenetlusest kõrvale hoidnud.

 

Seaduse järgi, loetakse tagaseljaotsuse tegemisel hageja (laenuandja) esitatud faktilised väited kostja (võlgniku) poolt omaksvõetuks. Eelnimetatud faktiväidete alla kuuluvad ka laenulepingute tingimused, sealhulgas viivise- ja intressimäär. Siit tõusetub küsimus, kas tõesti peab kohus aktiivselt kaitsma võlgniku õigusi, kes ise enda õiguste kaitseks mitte midagi ei tee? Kus on probleemi raskuspunkt tegelikult? Kohtupraktikas või võlgniku probleemi eiravas käitumises?

 

Kas ja kui palju peaks seadusandja sekkuma?

Seni avaldatud artiklitest jääb kõlama sõnum, et olukorra lahendamiseks on vajalik riigipoolne sekkumine, eeskätt muudatused seadusandluses ja laenuandjate tegevuse pisteline kontroll riigi poolt. Teisisõnu, peaks seadusandja justkui kirjutama laenulepingu tingimused seadusesse, sealjuures piirama võlgnikusõbralikult viivise- ja intressimäärasid. Seejärel peab täpsustamata riigiorgan hakkama pisteliselt kontrollima, kas laenuandjad ikka sõlmivad võlgnikega ettekirjutatud tingimustel lepinguid.

 

Võlgnik ise jääb aga taaskord täielikult kõrvale. Seda hoolimata asjaolust, et laenu võtmine on sageli võlgniku vastutustundetu ja läbimõtlemata otsus. Arusaamatuks jääb, kuidas lahendab konkreetsem tarbijakrediidi regulatsioon ära probleemsete võlgnike võimetuse hinnata adekvaatselt enda krediidivõimelisust? Ilma sissetulekuta võlgnik ei saa laenu tagasi maksta ka siis kui viivis on 24% asemel 8%.

 

Miks ei pea võlgnik sellele mõtlema? Miks peaks probleemne võlgnik hakkama mõtlema enda krediidivõimelisusele, kui suurem osa raha laenamisega seonduvast vastutusest lükatakse laenuandjate kanda?

 

Oluline on siinkohal rõhutada, et füüsilisest isikust võlgnikel on laenuturul tegelikult arvestatav õiguskaitse. Võlgnikku ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused on tühised. Riigikohtu praktika kohaselt eeldatakse, et rohkem kui kolmekordne seadusjärgne viivis (24%) on füüsilisest isikust võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Tarbijakrediidilepingute aastane krediidi kulukuse määr on piiratud kolmekordse Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määraga. Tänase seisuga on keskmine tarbimislaenude kulukuse määr 16,3 ehk maksimaalne aastane tarbijakrediidilepingu kulukuse määr võib olla 48,9%.

 

Kui võlgnik on sattunud täiesti väljapääsmatusse olukorda, on võimalik pöörata uus leht. Iga füüsiline isik saab (10 euro suuruse riigilõivu eest) esitada kohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks juba siis kui võlgnevus on vähemalt 1000 eurot. Sealjuures ei ole võlgnikul pankrotiavalduse esitamiseks tingimata vaja eraldi kasutada õigusabi. Kohustustest vabastamise menetluse abil saab võlgnik vabaneda enda võlgadest täielikult 3-4 aastaga. Laenuandjad aga jäävad kohustuste vabastamise menetluse lõpuks ilma nii arvestatavast osast enda poolt välja laenatud rahast kui ka enda viivise- ja intressinõuetest.

 

Kokkuvõtteks

Loomulikult ei ole laenuturul valitsevate probleemkohtadega seonduv olukord täiesti must-valge. Kahtlemata leiab praktikast olukordi, milles on võlgnik vähemal või rohkemal määral ebaõigluse käes kanntanud. Mistahes süsteemi saab alati parandada, olgu selleks inkassoteenus, võlgade sissenõudmine kohtumenetluses või kohtutäiturite poolne täitedokumentide täitmine.

 

Siiski, ei ole võimalik vaadata mööda võlgnikest endist, kes enda läbimõtlemata finantskäitumisega panevad end faktilise maksejõuetuse olukorda ja vallandavad kogu laenu sissenõudmise ahela. Võlgniku vastutustundetut finantskäitumist ei saa aga lahendada nõiajahiga laenuandjatele, kohtusüsteemile, seadusandjale ega kellelegi kolmandale. Võlgnik, kes enda tegude eest vastutust ei võta, jääb alati süüdlast otsima kuskilt mujalt.

 

Arvamuslugu on avaldatud ajalehe Eesti Päevaleht arvamusrubriigis 26. septembril 2022. a.